Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.
Accessibility
viirus
COVID-19

Цель Эстонии заключается в том, чтобы предоставить в 2021 году возможность всем жителям Эстонии пройти вакцинацию от COVID-19 и достичь максимально возможного охвата вакцинацией. Очень важно защитить наиболее уязвимых жителей Эстонии, то есть группы риска.

Подробнее
Детская вакцинация

Организм каждого ребенка защищает иммунная система. В наших силах усилить эту систему с учетом ее особенностей.

Подробнее
Вакцинация взрослых

Взрослые ежедневно соприкасаются с тысячами возбудителей болезни. Иммунная система обеспечивает защиту от них, которая постоянно незаметно работает.

Подробнее
Медицинским работникам

Медицинским работникам принадлежит важнейшая роль в проведении вакцинации. Люди принимают решение под действием информации и разъяснений медицинских работников, собранная ими обратная связь и статистика помогают сориентировать политику вакцинации

Подробнее

Болезни

Болезни

По данным Всемирной организации здравоохранения, ежегодно в мире благодаря вакцинации бывает спасена жизнь 2–3 миллионов человек. При эффективной иммунизации можно спасти еще 1,5 миллиона. 

 

Благодаря вакцинации население большинства развитых стран не подвергается воздействию вспышек заболеваний. Однако это не означает, что вирусы стали менее опасными.

Вирус гепатита А

Платная вакцинация для всех.

 

Что такое вирус гепатита А?

Воспаление печени или желтуха появляется в результате заражения вирусом гепатита А (ВГА), который размножается в тканях печени и повреждает их. Лекарства от вируса гепатита А не существует.

 

Как распространяется?

Вирус гепатита А передается фекально-оральным путем, либо напрямую от одного человека к другому (например, дети пеленочного возраста в детских садах), либо через зараженную пищу и воду. Гепатит А также может передаваться при анальном сексе и, в редких случаях, через кровь.

ВГА — это стабильный вирус, который в течение нескольких дней сохраняется в пище и соленой воде. Например, кондитерские изделия, приготовленные и зараженные выделяющими вирус людьми, а также другие пищевые продукты, которым не требуется термическая обработка, стали причиной ряда вспышек. Вспышки также были обусловлены употреблением в пищу сырых устриц, ракообразных, моллюсков и ракообразных, которые, при выращивании на близких к городу берегах, могут подвергаться воздействию вируса через сточные воды. Кроме того, заражение может передаться через сервируемый в разных напитках лёд, который был приготовлен из зараженной воды.

Симптомы заболевания

Важной особенностью гепатита А является наличие скрытых или отсутствующих видимых признаков (особенно у детей).

 

В фазе болезни различают разные периоды:

  • Инкубационный период заболевания, который обычно длится 28-30 дней. В это время видимых признаков нет, хотя в организме идет активное размножение вируса. Чем больше вирусов изначально попало в организм, тем короче период.
  • Фаза предварительных симптомов, продолжающаяся в среднем 5-7 дней и заканчивающаяся желтухой. У пациента может наблюдаться высокая температура, анорексия, мышечные боли, рвота, слабость и другие симптомы заболевания.
  • Желтуха (лат. icterus), на которую указывает темная, желтовато-коричневая моча, что обусловлено повышенным содержанием билирубина. Через несколько дней пациент почти полностью желтеет. Именно на этом этапе обычно обращаются к врачу. В этот период пациент заразен в течение около недели.
  • Период выздоровления длится до нескольких месяцев.

Симптомы могут проявиться через 15-50 дней после соприкосновения с вирусом. Больной человек является заразным за 2-3 недели до появления первых симптомов, а также в первую и вторую недели болезни.

Обычно выздоровление наступает в течение нескольких месяцев и без осложнений. В 3-20% случаев гепатит А может повториться. Это происходит через 4-15 недель после исчезновения симптомов.

После того, как человек переболел гепатитом А, у него вырабатывается пожизненный иммунитет.

 

Как диагностируется?

Диагноз ставится на основании клинической картины и эпидемиологических данных (пребывание в зоне с более высокой распространенностью ВГА).

 

Кто подвержен более высокому риску заражения?

  •  люди, путешествующие в странах с более высокой распространенностью ВГА;
  •  люди, имеющие дело с лицами из стран с распространением ВГА;
  •  потребители инъекционных наркотиков;
  •  мужчины, занимающиеся сексом с мужчинами;
  •  больные члены семьи и/или лица, осуществляющие уход;
  •  лица, работающие с детьми (воспитатели детских садов, учителя в школах);
  •  пациенты с трансплантацией органов (печени);
  •  пациенты с хроническими заболеваниями печени (хронический гепатит, цирроз и др.);
  •  рабочие на очистных сооружениях.

Как избежать заболевания?

Гепатит А — это заболевание, при котором важно соблюдать требования гигиены (например, мыть руки перед приготовлением и едой).

Перед поездкой во многие страны рекомендуется сделать прививку от гепатита А. 

Во время путешествий следует избегать питьевой воды, если неизвестно, насколько она чистая (и напитков со льдом), полусырых ракообразных, сырых и неочищенных фруктов и овощей.

Две дозы вакцины вводятся с интервалом от 6 до 18 месяцев. Иммунитет развивается в течение одного месяца у 94-100% вакцинированных после введения первой дозы и у всех вакцинированных после второй дозы. Продолжительность иммунитета составляет не менее 20 лет.

Вакцины для иммунизации детей в возрасте до одного года не существует.

Информацию об используемых в Эстонии вакцинах можно найти на странице Департамента лекарственных средств.

 

Вирус гепатита В

Вакцинация по государственному плану иммунизации проводится бесплатно.

 

Что такое вирус гепатита В?

Гепатит B — это воспаление печени, вызванное вирусом гепатита B (ВГВ). Хронический гепатит B может вызвать печеночную недостаточность или рак печени.

 

Как распространяется?

Вирус гепатита B очень заразен и распространяется:

  • в результате переливания крови, повторного использования шприцев, нанесения татуировок, пирсинге, колотых травмах, использовании загрязненных кровью предметов домашнего обихода в случае микротравм (зубные щетки, бритвы);
  • от матери к новорожденному;
  • сексуальным путем.

ВГВ очень устойчив и остается жизнеспособным, например, при замораживании до ‑15 °C в течение до 15 лет и при температуре +30...+ 32 °C в течение как минимум шести месяцев. Вирус также может переносить кратковременное кипячение. Для уничтожения ВГВ необходимо использовать сильнодействующие дезинфицирующие средства.

Источником заражения является человек, который находится под угрозой заражения в течение нескольких недель до появления симптомов и во время болезни. Пациенты с хроническим гепатитом В также подвержены риску заражения.

 

Симптомы заболевания

Как и в случае гепатита А, важной особенностью гепатита В является наличие болезни без видимых симптомов. Почти треть взрослых людей страдают этим заболеванием бессимптомно, после чего велик риск остаться хроническим носителем вируса.

Инкубационный период вируса гепатита В может составлять от 30 до 180 дней (в среднем от 60 до 90 дней). В острой фазе заболевания выделяют 3 стадии:

  • Фаза предварительных симптомов, которая длится в среднем от 2 до 7 дней. Затем могут возникнуть усталость, потеря аппетита, жар, вздутие живота и боль в области печени. В конце этого периода моча становится темной, а стул — светлым.
  • В период проявления симптомов продолжительностью 4-8 недель могут возникать пожелтение кожи и слизистых оболочек (25% пациентов) и кожный зуд. В острой фазе болезни лечат только симптомы.
  • Период выздоровления длится от 2 до 6 месяцев, после чего нормальное самочувствие восстанавливается.

Гепатит B может привести к хроническому воспалению печени. Чем моложе заразившийся человек, тем выше риск. В то время как среди взрослых хроническими больными становятся 5-10% человек, то у детей риск значительно выше (до 90% инфицированных новорожденных приобретают хроническое заболевание печени на всю жизнь).

При хроническом гепатите B цель лечения — уменьшить степень воспаления или повреждения печени. Полностью избавиться от вируса уже невозможно.

 

Как диагностируется?

Гепатит B диагностируется на основании анализов крови и симптомов.

 

Как избежать заболевания?

  • Следует избегать использования чужих средств гигиены, особенно зубных щеток, бритв, принадлежностей для маникюра.
  • Во время полового акта используйте презерватив.
  • Избегайте контакта с недезинфицированным или нестерилизованным медицинскими инструментами и принадлежностями для косметических процедур.
  • Работники, контактирующие с кровью и другими биологическими жидкостями (медицинские работники, спасатели, полицейские, тюремные служащие, военнослужащие и т. п.), должны строго соблюдать правила гигиены.
  • Избегайте повторного использования шприцев и игл.

Заболевание можно предотвратить с помощью вакцинации, которая обеспечивает длительную и эффективную защиту.

 

Кто подвержен более высокому риску заражения?

  • Новорожденные, матери которых инфицированы вирусом гепатита В.
  • Сексуальные партнеры инфицированных людей.
  • Люди, которые часто меняют партнеров.
  • Мужчины, которые занимаются сексом с мужчинами.
  • Потребители инъекционных наркотиков.
  • Члены семьи и другие близкие больного гепатитом В.
  • Пациенты и работники попечительских учреждений.
  • Медицинские работники, которые контактируют с кровью и другими биологическими жидкостями.
  • Пациенты, проходящие гемодиализ и перитонеальный диализ.
  • Люди, путешествующие в страны с более высокой распространенностью гепатита В.
  • Пользователи услуг пирсинга и татуировок.
Дифтерия

Вакцинация по государственному плану иммунизации проводится бесплатно.

 

Что такое дифтерия?

Дифтерия — это тяжелое бактериальное заболевание, которое проявляется воспалением гортани, горла и носа. Заболевание может закончиться летальным исходом.

 

Как распространяется?

Дифтерия передается при прямом контакте от человека к человеку, а также воздушно-капельным путем при кашле и чихании. Заболевание обычно поражает верхние дыхательные пути или кожу, реже слизистые оболочки глаз или половых органов.

Дифтерией может заразиться человек любого возраста. Возбудитель обычно попадает в организм через слизистые оболочки верхних дыхательных путей и там размножается. Инфицированная ткань выделяет гнойную жидкость, образуя похожее на пленку покрытие.

При подозрении на дифтерию пациента следует немедленно госпитализировать и следить за здоровьем лиц, подвергшихся воздействию.

Без лечения инфицированный человек может распространять болезнь в течение 2‑3 недель.

 

Симптомы заболевания

Заболевание начинается с катарального тонзиллита, который может распространиться на остальные дыхательные пути. Налет сероватый, беловатый или темный из-за кровотечения и распространяется по краю миндалин. Если налет распространяется на гортань, трахею и бронхи, может возникнуть обструкция дыхательных путей. Особому риску подвержены дети, у которых развивается отек гортани и удушье.

Осложнения могут затронуть почки, сердце и нервную систему. Также бывает паралич мышц мягкого неба и пневмония.

 

Для дифтерии характерны:

  • увеличение лимфатических узлов;
  • боль в горле;
  • потеря голоса;
  • кашель;
  • нарушение дыхания;
  • трудности при глотании.

Инкубационный период болезни обычно длится от 2 до 5 дней.

На следующий день после начала лечения антибиотиками пациент обычно больше не является заразным.

Человек, переболевший дифтерией, не приобретает иммунитета.

 

Как диагностируется?

Заболевание обычно распознается по внешним признакам. При подозрении на дифтерию из носоглотки с помощью ватного тампона берется образец, чтобы определить наличие возбудителя. Кроме того, дифтерию можно диагностировать, обнаружив в крови антитела.

 

Как избежать заболевания?

Самый простой способ — сделать прививку. Важно помнить, что детей, прошедших курс иммунизации, необходимо повторно вакцинировать каждые 10 лет для поддержания иммунитета.

Грипп

Платная вакцинация для всех.

 

Что такое грипп?

Грипп — это вирусное заболевание, характеризующееся внезапным началом заболевания, высокой температурой (38 °C и выше), сопровождающейся кашлем, головной болью, болью в горле или мышцах, или затрудненным дыханием.

 

Как распространяется?

Вирус обычно распространяется воздушно-капельным путем при чихании, сморкании или кашле. Если не мыть руки, вирус попадает на множество поверхностей, таких как ручки, дверные ручки, телефоны и компьютерные клавиатуры.

 

Симптомы заболевания

Инкубационный период гриппа составляет в среднем от 3 до 7 дней. Человек становится заразным за день до появления симптомов, и период, в течение которого человек является заразным, длится до 7 дней (у младенцев — до 21 дня).

Признаками гриппа является внезапное начало заболевания, высокая температура (38 °C и выше), симптомы сопровождаются кашлем, головной болью, болью в горле или мышцах, или затрудненным дыханием. Также может возникнуть диарея.

В случае гриппа наиболее опасными осложнениями являются воспаление придаточных пазух носа, фарингит, воспаление (отит) среднего уха, бронхит или пневмония. Осложнения гриппа могут быть фатальными и закончиться смертью.

 

Как диагностируется?

Заболевание обычно выявляют по внешним признакам и/или путем мазка из носоглотки для определения возбудителя. При необходимости также используются более специфические экспресс-тесты.

 

Как избежать заболевания?

  • Чтобы избежать заболевания, следует избегать тесного контакта с больным человеком.
  • Частицы вируса зачастую распространяются в том случае, если человек дотронется до предметов, на которых имеются частицы вируса, а затем дотронется до глаз, носа или рта.
  • Здоровый образ жизни и полноценный сон защищают от болезни. Также полезны физическая активность, профилактика стресса и здоровое питание.

Как уберечь других в случае заражения?

  • По возможности оставайтесь дома и не ходите среди людей.
  • При чихании и кашле прикрывайте рот и нос салфеткой и сразу же выбросьте ее в мусорное ведро. В крайнем случае для прикрытия рта и носа сгодится рукав.
  • Часто мойте руки.

Вакцинация в октябре перед началом сезона гриппа обеспечивает самую надежную защиту. У здоровых людей вакцина против гриппа начинает действовать через 10–14 дней после инъекции и действует до года. При отсутствии противопоказаний любой человек может быть вакцинирован от гриппа с полугода.

Более серьезно о необходимости вакцинации следует задуматься лицам из следующих групп риска:

  • людям в возрасте 65 лет и старше;
  • детям от рождения до 5 лет;
  • лицам, страдающим анемией, хроническими заболеваниями легких, сердца, почек или обмена веществ (особенно диабетом);
  • детям и подросткам от 6 месяцев до 17 лет, получающим длительную терапию аспирином;
  • лицам с иммунодефицитом, в том числе получающим иммуносупрессивную терапию, и ВИЧ-инфицированным;
  • беременным в любом триместре беременности;
  • беременным, у которых 2-й или 3-й триместр беременности приходится на период распространения гриппа;
  • пациентам с хроническими заболеваниями в лечебных учреждениях и больницах длительного ухода;
  • лицам, которым угрожает профессиональная опасность (медицинские работники, персонал лечебных учреждений, работники птицефабрики и т. д.);
  • лицам, которые могут передать грипп группе риска.

Вакцинация противопоказана при повышенной чувствительности к яичному белку или любому другому компоненту вакцины, а также во время острого заболевания. протекающего с высокой температурой.

Информацию об используемых в Эстонии вакцинах можно найти на странице Департамента лекарственных средств.

Haemophilus Influenza nakkus ehk Hib-nakkus

Vaktsineerimine riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on Haemophilus influenzae tüüp b ehk Hib-nakkus?

Hib-nakkus on imikute ja väikelaste mädase ajukelmepõletiku ehk meningiidi põhjustaja.

 

Kuidas levib?

Nakkusallikaks on haige inimene või haigustekitaja kandja. Hemofiilusbakter levib piisknakkusena ainult inimeselt inimesele (näiteks köhides või aevastades). Tõbe võivad edasi kanda ka need, kellel puuduvad haigusnähud.

 

Haigusnähud

Iga vastsündinu saab emalt platsenta kaudu Hib antikehi, kuid paraku need kaovad esimestel elukuudel. Kõige suurem oht haigestuda varitsebki lapsi vanuses 4-24 kuud ning risk püsib kõrge kuni viienda eluaastani.

 

Haiguse peiteperiood kestab keskmiselt 2-4 päeva.

 

Haemophilus influenzae b võib tekitada ajukelmepõletikku ehk meningiiti, kopsupõletikku, ägedat kõripealise põletikku, veremürgitust, tselluliiti ja artriiti. Erinevad tüved võivad põhjustada bronhiiti ja keskkõrvapõletikku. Bakteriaalne meningiit moodustab umbes 50% haigusjuhtudest ning seda iseloomustavad äkiline palaviku tõus üle 38°C, peavalu, kaela jäikus, teadvuse häired ja meningeaalsed nähud (peavalu, iiveldus, oksendamine). 

 

Hib-nakkuse tüsistusteks võivad olla kuulmislangus või kurtus, vaimse arengu peetus või jääv krambisündroom. 

 

Kuidas diagnoositakse?

Hib-nakkust diagnoositakse rögast, verest või teistest arsti poolt võetud proovidest.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Bakter on tundlik väliskeskkonna suhtes, hävib temperatuuril +55°C ja kaotab kiirelt oma omadused päikese käes või kuivades.

 

Hib-nakkust saab ennetada vaktsineerimisega. Hib vastu vaktsineeritakse Eestis riikliku immuniseerimiskava alusel kõiki imikuid vanuses 3, 4, 5 ja 6 kuud ning revaktsineeritakse 2-aastaseid lapsi. Selleks kasutatakse kombineeritud vaktsiini, mis annab kaitse lisaks Hib-ile ka difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatustõve ja B-viirushepatiidi vastu.

 

Hib nakkuse leviku piiramiseks tuleks haige isoleerida 24 tunniks pärast arsti määratud raviga alustamist. Haigega kokku puutunud kodused või lasteasutuse lapsed jäävad meditsiinilisele jälgimisele. Kui peres on vaktsineerimata väikelapsi, määratakse ennetav ravi kogu perele, sh täiskasvanud pereliikmetele.

HPV - inimese papilloomiviiruse-nakkus

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on papilloomiviiruse-nakkus?

Papilloomiviiruse-nakkus (HPV) on väga laialt levinud ning ligi 80% inimestest nakatuvad elu jooksul mõne HPV tüvega. Suurem osa HPV tüüpidest põhjustab healoomulisi muutusi nahal (nt soolatüükaid) ja limaskestadel (nt teravad kondüloomid). Osad papilloomiviiruse tüübid võivad aga põhjustada pahaloomuliste kasvajate teket genitaalpiirkonnas (nt emakakaela-, häbeme-, tupe-, päraku ja peenisevähk ning vähieelsed seisundid) ning suuõõnes (nt suu- ja neeluvähk).

 

Kuidas levib?

Inimese papilloomiviirused levivad otsesel kokkupuutel nakatunud inimese naha või limaskestadega, suguelundite nakkus peamiselt sugulisel teel. Nakatuda võib juba esimese seksuaalvahekorra ajal.

 

Haigusnähud

Papilloomiviiruse peiteperiood võib kesta mõni kuu kuni aastaid. Viirus võib põhjustada olenevalt paiknemiskohast muudatusi limaskestadel, nahamoodustisi, kondüloome, vähieelseid seisundeid ning pahaloomulisi kasvajaid.

 

Papilloomiviirus võib naistel põhjustada emakakaelavähki, nakatumisest kuni vähi tekkeni kulub tavaliselt viisteist või enam aastat.

 

Meestel kulgeb suguelundite nakkus enamasti haigusnähtudeta või avaldub genitaaltüügastena.

 

Kuidas diagnoositakse?

Emakakaela papilloomiviiruse-nakkuse diagnoosimiseks kasutatakse PAP-testi, meestel võetakse proov eesnahalt.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Nakkusest hoidumisele aitab kaasa kindel seksuaalpartner ja/või kondoomi kasutamine.

Vaktsineerimist soovitatakse ennekõike 9 – 26 aasta vanustele neidudele ja noormeestele enne suguelu alustamist. Vaktsineerimine neile on tasuline.

 

Aastatel 2018–2019 vaktsineeriti tasuta 12–14-aastaseid tütarlapsi, alates 2020. aastast jätkatakse 12-aastaste tütarlaste vaktsineerimisega. Immuniseerimiskavas kasutatav HPV vaktsiin Gardasil 9 sisaldab üheksat inimese papilloomiviiruse tüübi puhastatud viiruselaadset valku ning aitab hoida ära nendest põhjustatud haigused: emakakaela, häbeme, tupe ning päraku vähieelseid seisundeid ja vähki ning suguelundite tüükaid (teravaid kondüloome).

 

Vaktsineerimine ei asenda naiste sõeluuringuid ega vajadusel varajast ravi.

 

Eestis kasutatav vaktsiin papilloomiviiruse-nakkuse ennetamiseks.

Jaapani entsefaliit

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on jaapani entsefaliit?

Jaapani entsefaliit on viirus, mis võib põhjustada ägedat palavikku ning meningiiti (ajukelmepõletik) ja entsefaliiti (ajupõletik).

 

Kuidas levib?

Viirust levitavad nakkuspiirkonna sääsed. Jaapani entsefaliit ohustab seetõttu enim põllumajandusaladel või soistel maadel elavaid ja töötavaid või neid piirkondi külastavaid inimesi.

Inimene nakatub sääsehammustusest ning haiguse kulg sõltub vanusest ning tervislikust seisundist. Viirus on väga vastupidav ning elab üle isegi 2-tunnise keetmise, piirituse ja eetriga töötlemise või aastase külmutamise.

 

Inimorganismis paljuneb viirus lümfisõlmedes ja satub verega peaajusse.  Haiguse peiteperiood on 4-14 päeva. Riskirühma kuuluvad lapsed vanuses kuni 10a. Kui lapseootel naine nakatub viirusega 1. või 2. trimestril, võib rasedus katkeda. 

 

Haigusnähud

Haigus algab ägedalt palaviku ja peavaluga, lastel iivelduse, oksendamise, kõhuvalu ja kõhulahtisusega. Haigestumine võib ägeda palavikuga piirduda, kuid kujuneda võivad ka meningiit või entsefaliit. Üldjuhul on haigus mõõduka raskusega ja haige paraneb, kuid ühel juhul 200-st süveneb haigus kiiresti ja kujunevad neuroloogilised sümptomid – halvatused, värinad ja krambid. Sellisel puhul võib haigus lõppeda kooma ja surmaga. 25-45% ellujäänutest esinevad mitmesugused neuropsühholoogilised jääknähud.  

 

Kuidas diagnoositakse?

Diagnoos püstitatakse epidemioloogiliste andmete (viibimine pikemat aega alal, kus on suurem jaapani entsefaliidi levik) ja laboratoorsete uuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Nakatumist saab vältida kahel viisil: hoiduda sääsehammustustest (eriti riski kujutatavates maapiirkondades) või vaktsineerimisega.

 

Sääsehammustuse vältimiseks ohupiirkonnas tuleb:

  • magamisel kasutada kaitsevõrku;
  • hävitada sääsed magamistoas;
  • kontrollida akna ja uksevõrkude tihedust, vajadusel lisada sääskedevastane kaitsevõrk;
  • loodusesse minekul riietuda nii, et kogu keha oleks kaetud ning kasutada putukatõrje vahendeid. Efektiivsed on DEETi sisaldusega putukatõrjevahendid.

Vaktsineerimine on soovitatav inimestele, kes:

  • plaanivad viibida nakkusohtlikus piirkonnas enam kui üks kuu;
  • viibivad väljaspool tavalisi turismipiirkondi;
  • kelle töö võib olla seotud võimaliku nakatumisriskiga.

Tavalisele linnaturistile ei ole immuniseerimine jaapani entsefaliidi vastu vajalik, kuid soovitatav on eelnevalt konsulteerida reisimeditsiini arstiga. Täiskasvanute vaktsineerimisel jaapani entsefaliidi vastu kasutatakse inaktiveeritud vaktsiini. Vaktsiini manustamine lastele ja noorukitele ei ole soovitatav ohutuse ja tõhususe andmete puudumise tõttu.

 

Vaktsineerimise kuur koosneb kahe doosi manustamisest intervalliga 28 päeva.

 

Vaktsineerimise vastunäidustused:

  • ülitundlikkus vaktsiini toimeaine või nende jääkide suhtes;
  • äge palavikuline haigestumine (vaktsineerimine lükatakse edasi kuni tervenemiseni);
  • esimese vaktsiinidoosi järel tekkinud ülitundlikkus.

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Kollapalavik

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on kollapalavik?

Kollapalavik on raskekujuline äge viirusinfektsioon, mis kuulub eriti ohtlike nakkushaiguste hulka.

 

Kuidas levib?

Kollapalavikku levitavad troopilistes maades sääsed.

 

Haigusnähud

Viiruse peiteaeg on 3-6 päeva. Haigus algab kõrge palaviku ning pea- ja seljavaluga. Seejärel lisanduvad lihasvalud, iiveldus, oksendamine ja nõrkus. Umbes 3-5 päeva möödudes tekib lööve, mis algab rindkerelt ning levib näole ja jäsemetele.

 

Kollapalavikul puudub kindel ravi.

 

Kuidas diagnoositakse?

Kollapalavikku diagnoositakse epidemioloogiliste andmete (viibimine pikemat aega kollapalaviku levialal), haigusnähtude ja laboriuuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haigestumist aitab ära hoida vaktsineerimine.

 

Kollapalaviku vastane vaktsineerimine on ainuke, mida Maailma Terviseorganisatsiooni juhendi alusel võib kohustuslikus korras riiki sisenevalt inimeselt nõuda. Mõned riigid, enamasti Lääne-Aafrikas, nõuavad vaktsineerimistunnistust kõigilt kollapalaviku kõrge levikuga maadest saabujatelt.

Kollapalaviku vastast vaktsineerimist tõendav dokument jõustub 10 päeva peale vaktsiini manustamist ja kehtib 10 aastat.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Koolera

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on koolera?

Koolera on üks vanadest ja hästi teada eriti ohtlikest nakkushaigustest.

 

Kuidas levib?

Haigus levib saastunud joogivee ja toiduainete tarbimisel ning halbade hügieenitingimuste kaudu. Rühmaviisilised haigusjuhud on sageli seotud toore või väheküpsetatud mereandide tarbimisega.  Koolera puhangud on väga tihti seotud sõja või loodusõnnetustega (nt üleujutus ja maavärin, mis mõjutavad mh joogivee puhtust). Koolerat põhjustavad mikroobid võivad pikemat aega säilida inimeste eritistega saastunud jõe- või merevees.

 

Haigusekandja on tavaliselt nakkusohtlik 7-14 päeva. Nakkusallikaks on ka kergete haigusnähtudega inimene või isik, kel hoolimata kokkupuutest mikroobidega haiguse tunnuseid ei esine.

 

Haigusnähud

Koolera peiteperiood on 1-5, enamasti 2-3 päeva.

 

Haigus algab kõhulahtisusega, roe on alguses vesivedel, kuid mõne tunni möödumisel muutub riisitummi-taoliseks hallikasvalgeks vedelikuks. Haige hakkab oksendama, kusjuures sageli eelnevat iiveldust ei esine. Oksendamine taandub enamasti 18 tunni möödudes, kuid kõhulahtisus võib kesta pikemat aega. Oksendamise ja kõhulahtisuse tulemusena kaotab haige palju vedelikku, tal on tugev janu, kuid jook oksendatakse välja. Organism kaotab lühikese aja jooksul palju vett ja mineraalsooli, mistõttu tekib vedelikupuudus. Raskematel juhtudel võib vedelikukadu olla kuni liiter tunnis.

 

Tugeva vedelikukao tulemusena võivad kehatemperatuur ja vererõhk langeda ning tekkida krambid. Vedelikupuudusel kahaneb kudede maht ja tekivad nn „pesunaise käed“, limaskestad muutuvad kuivadeks ja uriini hulk väheneb. Veri muutub paksemaks ja selle tõttu suureneb südame koormus. Nii tekivad mikrotsirkulatsiooni häired ning koed jäävad hapnikupuudusesse. Lisanduvad lihasnõrkus, südametegevuse häired ning kõhupuhitus.

 

Kuidas diagnoositakse?

Koolerat diagnoositakse epidemioloogiliste andmete (viibimine pikemat aega alal, kus on suurem koolera levik) ja laboriuuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusel tuleks end vaktsineerida 3 nädalat enne kõrge kooleralevikuga piirkondade külastamist. Epideemia ajal elanike massvaktsineerimist ei korraldata, vaid seda tuleks teha ennetavalt.

 

Tarvitada tuleb kvaliteetset joogivett ja ohutuid toiduaineid ning hoida isiklikku hügieeni, sh pesta käsi.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Kõhutüüfus

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on kõhutüüfus?

Kõhutüüfus on palaviku, kõhuvalu ja nahalööbega haigus, mida põhjustab salmonellabakter.

 

Kuidas levib?

Kõhutüüfus levib inimeselt inimesele ja  vee või toiduga. Haigus esineb tavaliselt kehvade hügieenitingimuste ja puuduliku veevarustusega maades.

 

Haigusnähud

Kõhutüüfusega kaasnevad veniva kuluga palavik, mis ei alga eriti ägedalt, vaid tõuseb mitme päeva jooksul, spastilised kõhuvalud, katsumisel valus kõht, osadel haigetel võib esineda kõhulahtisust. Iseloomulikud on nõrkus, isutus, peavalu, külmavärinad, kurgu- ja lihasvalud ning köha. Mõnel juhul võib kõhule ja rinnale ilmuda vähene lööve ning esineda kesknärvisüsteemi vaevusi.

 

Kõhutüüfus võib lõppeda surmaga, eriti ohtlik on haigus lastele.

 

Kõhutüüfuse võimalikud tüsistused on maksa, ajukelmete, neerude, südamelihase, liigeste ja süljenäärmete põletikud. Väga tähtis on avastada need 5% haigetest, kes jäävad kroonilisteks nakkusekandjateks, sest nad võivad teisi inimesi nakatada aastaid.

 

Kuidas diagnoositakse?

Kõhutüüfust diagnoositakse väljaheidetest või verest.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haigestumist saab ennetada vaktsineerimisega alates teisest eluaastast. Immuunsus kujuneb välja 7 päeva pärast ja kestab kolm aastat.

 

Vaktsineerimist soovitatakse eelkõige nendele, kes plaanivad reisi riskipiirkonda. Nendes paikades pikemalt viibides tuleb end korduvvaktsineerida iga kolme aasta tagant.

 

Kõhutüüfuse riskipiirkonda reisides tuleb  hoolega järgida hügieenireegleid: juua ainult pudelisse villitud vett, hoiduda jääkuubikute tarbimisest, süüa ainult korralikult läbikuumutatud toitu ning puu- ja juurviljad kindlasti üle pesta. Ettevaatlik tuleb olla kuumtöötlemata meresaadustega. Kindlasti pesta käsi vee ja seebiga.  

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Корь

Вакцинация детей по плану вакцинации проводится бесплатно.

 

Что такое корь?

Корь — это очень заразная вирусная сыпь, распространенная во всем мире. Корь может принимать тяжелую форму с частыми осложнениями в виде пневмонии, воспаления среднего уха и энцефалита. 

 

Как распространяется?

Вирус распространяется воздушно-капельным путем, когда пациент кашляет или чихает.

Больной является заразным за 4-5 дней до и до 5 дней после появления сыпи. Чаще заболевают дети в возрасте до 7 лет. Недоедание может быть фактором риска заболевания.

В окружающей среде и при дневном свете вирус уничтожается в течение получаса.

 

Симптомы заболевания

Инкубационный период кори составляет от 7 до 18 дней (в среднем 10 дней).

Симптомы включают повышение температуры, недомогание, кашель, насморк, конъюнктивит и боязнь света. На вторые сутки после появления первых признаков заболевания на слизистых оболочках щек над зубами появляются беловатые пятна с ярко-красными границами (так называемые пятна Коплика). Через несколько дней на коже появляется сыпь. Признаки сыпи сначала появляются за ушами и распространяются на лицо и шею, на следующий день сыпь распространяется на тело и руки, а на третий день — на ладони и подошвы ног. Сыпь сначала розовая, позже интенсивного красного цвета, сохраняется в течение 4-5 дней и исчезает в том порядке, в котором возникает. На 6-10 день высыпания на коже буреют, кожа начинает шелушиться. Высокая температура держится до тех пор, пока держится сыпь.

Осложнениями кори часто являются пневмония, воспаление среднего уха или энцефалит.

 

Как диагностируется?

Корь диагностируется на основании симптомов заболевания, эпидемиологических данных (присутствие в зоне кори) и лабораторных тестов.

 

Как избежать заболевания?

Своевременная вакцинация может помочь предотвратить корь. Применяемая в Эстонии вакцина обеспечивает защиту не только от кори, но и от паротита и краснухи.

Корь — очень заразное заболевание, поэтому следует избегать контакта с больным корью человеком в течение всего инфекционного периода. Рекомендуется как можно скорее изолировать и вакцинировать лиц, находившихся в тесном контакте, которые ранее не болели корью и не вакцинированы против кори.

Младенцы, матери которых переболели корью, приобретают иммунную защиту через 6-9 месяцев после рождения.

Человек, переболевший корью, приобретает пожизненный иммунитет.

Läkaköha

Vaktsineerimine on lastele vaktsineerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on läkaköha?

Läkaköha on äge hingamisteede nakkushaigus, mida iseloomustavad nädalaid ja isegi kuid kestvad köhahood. Läkaköha kutsutakse ka saja päeva köhaks.

 

Kuidas levib?

Läkaköha levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning on haiguse varajases staadiumis kahe esimese nädala jooksul väga kergesti nakkav.

 

Haigusnähud

Haiguse peiteperiood on 5-21, keskmiselt 7-10 päeva.

 

Läkaköha esmased haigusnähud on sarnased külmetushaigustele – nohu, aevastamine, väike palavik, kurguvalu ja kerge köha. Köhimine muutub järjest tugevamaks, ühe-kahe nädala pärast kujuneb välja iseloomulik aeglaselt intensiivistuv hootine köha.

 

Väikelaste köhahood esinevad sageli öösiti ja nende puhul on tüüpiline hoo lõpus vilinaga sissehingamine. Köhahoog võib lõppeda ka oksendamisega. Läkaköha vastu vaktsineeritud lastel ja täiskasvanutel on haiguse kulg kergem ja sageli ebatüüpiline.

 

Läkaköha on eriti ohtlik imikutele, enamus surmajuhte on seotud alla kolme kuu vanuste imikute haigestumisega. Läkaköha on imikute äkksurma üheks põhjuseks.

 

Haiguse tüsistusteks on kopsupõletik, krambisündroom ja entsefalopaatia (erinevad ulatuslikud aju struktuuri või talitluse häired).

 

Kuidas diagnoositakse?

Läkaköha diagnoositakse haiguspildi ja laboratoorsete uuringute alusel. Diagnoosini võib jõuda ka kaudselt, uurides köhivaid inimesi, kellega haige on kokku puutunud.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Oluline on laste õigeaegne vaktsineerimine.

 

Läkaköha leviku piiramiseks tuleb vältida otsekontakte haigega ja mitte lubada haiget laste kollektiividesse 21-päevase nakkusohtliku perioodi või ravikuuri jooksul.

 

Läkaköha läbipõdemise järgne immuunsus ei ole eluaegne ja haigust võib elu jooksul põdeda mitu korda. Ka vaktsineerimise järgselt tekkinud immuunsus ei ole eluaegne, vajalik on revaktsineerimine.

 

Alates 2018. a Eestis kasutatav vaktsiin annab lisaks läkaköhale kaitse ka difteeria, teetanuse, lastehalvatuse, Hib-nakkuse ja B-viirushepatiidi vastu. Esimene doos tehakse 3-kuuselt, immuunsuse väljakujunemiseks kulub 2 nädalat.

 

Eestis kasutatavad vaktsiinid läkaköha ennetamiseks:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Marutõbi

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on marutõbi?

Marutõbi on kesknärvisüsteemi kahjustusega kulgev inimeste nakkushaigus, millesse võivad nakatuda ka loomad. Loomade haigust nimetatakse marutaudiks.

 

Kuidas levib?

Marutõbi levib haigete loomade hammustuse või süljega. Viirus liigub mööda närvitüvesid selja- ja peaajju, sealt edasi silmadesse, südamesse, nahka ja suuõõnde.

 

Haigusnähud

Haiguse peiteperiood on keskmiselt 1-2 kuud, minimaalselt üks nädal ja maksimaalselt enam kui aasta. Peiteperioodi pikkus oleneb sellest, kui kaugel peaajust asub haige looma hammustus.

Eelnähtude periood algab iivelduse, oksendamise, väsimuse, palaviku ja teiste üldisemate sümptomitega. Mõnedel kannatanutel esineb haava piirkonnas valu, põletik, torkiv või kihelev tunne.

 

Haiguse õitseperioodis tekivad hingamishäired, mis avalduvad sügavas hingamises, nn ohkamises. Haiguspilt võib kulgeda erinevalt, osadel haigetel esinevad ärritus- ja agressiivsusnähud, orientatsiooni kadumine, lihastõmblused või krambid, mille tõttu tekib tugev valu neelamisel või isegi vedeliku nägemisel (hüdrofoobia ehk vee kartus).

 

Marutõve tulemusena võib saabuda surm südame või hingamise seiskumise tõttu.

 

Kuidas diagnoositakse?

Marutõve diagnoosimine toimub peamiselt anamneesi (haiguse eelloo), haiguspildi ja laboratoorse uuringu alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haigestumise ennetamine algab:

  • kodu ja metsloomade vaktsineerimisest;
  • haigete loomadega kokkupuute vältimisest;
  • riskirühmadesse kuuluvate inimeste vaktsineerimisest;
  • Haiguse leviku riskipiirkondadesse reisijate vaktsineerimisest.

Haiguse ennetamine pärast marutaudi kahtlusega või marutaudis looma hammustust:

  • pesta saastunud piirkonda rohke vee ja seebiga;
  • töödelda haava joodipiirituse lahusega;
  • panna peale steriilne side;
  • viivitamatult pöörduda arsti poole, kes korrastab haava ja otsustab vaktsineerimise vajaduse;
  • võimalusel välja selgitada looma omanik, et uurida, kas tema loom on marutaudi vastu vaktsineeritud.

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehel.

Meningokoki-nakkus

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on meningokoki-nakkus?

Meningokoki-nakkus on õhus kergesti leviv piisknakkus. Nakatumise korral võib haigestumine sõltuvalt raskusastmest lõppeda haigestunu surmaga.  

 

Kuidas levib?

Meningokoki bakter on väga nakkav. Haigus levib inimeselt inimesele piisknakkuse teel näiteks köhides või aevastades. Nakatumise oht suureneb, kui puutuda pikaajaliselt kokku haige või bakterikandjaga.

 

Haigusele on iseloomulik epideemiline (kiire ja ulatuslik) levik. Meningokokk hävib kuivamisel, pesuvahendite toimel ja alla +22°C temperatuuril üsna kiiresti, +55°C kraadi juures hävib see 5 minuti jooksul.

 

Haigusnähud

Meningokoki-nakkuse peiteperiood on 2-10, keskmiselt 4-7 päeva. Meningokokiga kokku puutumisel võib kujuneda 2-3 nädalat kestev bakterikandlus, mis tähendab, et inimene on küll nakatunud ja võib ka teisi nakatada, kuid haigussümptomeid ei esine.

 

Tavaliselt kujuneb intensiivne nakkus koos haigustunnustega välja peatselt peale bakteriga kokkupuutumist. Haiguse riskifaktoriteks on eelnev viirusnakkus (ägedad hingamisteede nakkused, gripp jt), traumad, immuunsüsteemi nõrgenemine, suitsetamine jm.

 

Meningokoki-meningiidi haigusnähud on peavalu, kõrge palavik (kuni 40°C kraadi), oksendamine, teadvuse hämardamine ning kuklakangestus. See haigusvorm on enamasti ravitav.

 

Meningokoki-sepsis on raske haigusvorm, sest sageli kujuneb septiline šokk (haigestunul on väga madal vererõhk ning organismi kudedes ei jagu tavapäraseks tööks vajalikul hulgal hapnikku ja toitaineid). Haiguse kulg on kiire, vaevused tekivad mõne tunni jooksul: tekivad palavik, teadvuse hägustumine ja võib ilmneda lööve jäsemetel. Suremus on selle vormi puhul kõrge.

 

Meningokoki-nakkus allub antibiootikumiravile.

 

Kuidas diagnoositakse?

Meningokoki-nakkust diagnoositakse sümptomite ja anamneesi ehk haiguse eelloo alusel. Vajadusel tehakse vereuuring.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Vältida tuleb kokkupuudet nakkuse kandjaga ja haige on vaja isoleerida. Vajadusel määratakse lähikondlastele ennetav antibiootikumiravi.

 

Meningokoki-nakkusest põhjustatud haigusjuhtude ennetamiseks saab end vaktsineerida. Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Эпидемический паротит (свинка)

Вакцинация бесплатна на основании государственного плана иммунизации.

 

Что такое эпидемический паротит (свинка)?

Эпидемический паротит — это острое вирусное инфекционное заболевание, которое проявляется высокой температурой и болезненным отеком, в основном околоушных желез, но который иногда распространяется и на другие (подчелюстные и подъязычные) слюнные железы. 

 

Как распространяется?

Эпидемический паротит распространяется воздушно-капельным путем (например, при кашле и чихании) и при прямом контакте с больным человеком.

Инкубационный период заболевания составляет 11-25 дней. Человек, больной эпидемическим паротитом, распространяет вирус в течение последних двух дней инкубационного периода и независимо от формы заболевания, до 6-9 дня болезни.

К вирусу восприимчивы все возрастные группы, но в основном заболевают дети и подростки в весенне-зимний период. Мать, переболевшая эпидемическим паротитом, передает малышу антитела, которые защищают его до года. После перенесенного эпидемического паротита развивается стойкий иммунитет.

Во внешней среде вирус быстро уничтожается.

 

Симптомы заболевания

Эпидемический паротит бывает разных форм. Чаще всего встречается одностороннее или двустороннее воспаление околоушной железы. В начале болезни в течение 1-2 дней возникает головная боль, недомогание и потеря аппетита. Затем температура повышается до 38-39 °C, околоушная железа набухает и становится болезненной сначала с одной стороны, а через 1-2 дня и с другой стороны. Кожа над опухшей железой не краснеет, а становится гладкой и блестящей. На ощупь опухшая железа кажется мягкой, как тесто. Поскольку кожа натянута, жевать и глотать становится трудно. Могут пострадать и другие железы (половые железы, брюшная полость, щитовидная железа и др.).

Одной из важнейших особенностей эпидемического паротита является бессимптомное начало болезни.

 

Как диагностируется?

Эпидемический паротит обычно диагностируется на основании симптомов, характерных для данной болезни. При необходимости проводятся лабораторные исследования.

 

Как избежать заболевания?

Основная мера профилактики эпидемического паротита — вакцинация в соответствии с государственным планом иммунизации. Вакцина, используемая в Эстонии, также обеспечивает защиту от краснухи и кори.

Человек, инфицированный паротитом, должен избегать контактов с окружающими. Лечение обычно проходит дома, при необходимости больной госпитализируется. В случае домашнего лечения изоляция пациента может быть прекращена через девять дней после начала заболевания. Детей в возрасте до 10 лет, которые не переболели паротитом и не были вакцинированы, следует изолировать от детского коллектива на 21 день после контакта с больным.

Предметы, загрязненные выделениями из носоглотки больного паротитом человека, необходимо продезинфицировать.

Pneumokoki-nakkus

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on pneumokoki-nakkus?

Pneumokoki-nakkus põhjustab ägedat keskkõrva-, põskkoopa- või kopsupõletikku, aga ka veremürgistust ja ajukelmepõletikku.

 

Kuidas levib?

Pneumokoki-bakter levib inimeselt inimesele peamiselt piisknakkusena köhimisel või aevastamisel (ja näiteks süljega saastunud esemete kaudu). Nakkusallikaks võib olla ka inimene, kes on haigusnähtudeta bakterikandja.

 

Haigusnähud

Lastel on kõige sagedamateks pneumokoki-nakkuse põhjustatud haigusteks äge keskkõrva- ja põskkoopa- või kopsupõletik. Esineda võivad ka baktereemia ehk bakter-veremürgistus, meningiit ehk ajukelmepõletik, sepsis ehk veremürgistus jt haigused.

 

Äge keskkõrvapõletik võib esineda igas vanuses, sagedamini haigestuvad väikelapsed kuuendast elukuust kuni teise eluaastani. Haigusele on iseloomulik tugev kõrvavalu, survetunne, kuulmise langus kõrvaõõnde kogunenud mäda tõttu ja kõrge palavik. Kõrvavalu taandub, kui mäda väljub kõrvast läbi kuulmekile. Lastel algab kõrvavalu tavaliselt öösel, lamavas asendis. Sageli eelneb ägedale keskkõrvapõletikule äge nohu.

 

Pneumokoki põhjustatud kopsupõletik esineb sageli lapseeas. Ägedale kopsupõletikule on iseloomulik järsk algus külmavärinate, palaviku ja valutorgetega haiges rindkerepooles. Lisanduvad piinav kuiv köha, nõrkus ja peavalu.

 

Kuigi pneumokoki-nakkusesse võib haigestuda igas vanuses, põevad nakkust sagedamini alla kaheaastased lapsed, vanemaealised ja immuunpuudulikkusega inimesed.

 

Pneumokoki põhjustatud baktereemia ehk vereringe nakkus esineb peamiselt alla kaheaastastel lastel. Baktereemia võib esineda ka kopsupõletiku põdejatel, kelle organismi vastupanuvõime on nõrgestatud. Haigusele on iseloomulik kõrge palavik. Enamasti paraneb haigusest ravita, kuid välja võivad kujuneda ka kopsu-, luu- või ajukelmepõletik (meningiit).

 

Pneumokoki põhjustatud meningiit kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi talitlust. Kõige sagedamini haigestuvad alla aasta vanused lapsed. Haiguse tunnusteks on kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus, teadvuse hämardumine, oksendamine ja loidus. Esineda võivad puutehellus ning valguse ja tugeva heli mittetalumine. Imikutel puuduvad tüüpilised haigustunnused, lapsed on loiud, magavad rohkem või on hoopis liigselt erutatud, keelduvad söögist ja oksendavad. Esineda võivad krambid. Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused ja nende vältimiseks on oluline võimalikult kiire diagnoosimine ja õigeaegselt alustatud ravi.

 

Pneumokoki põhjustatud sepsis on veremürgistus, millega kaasneb vähemalt ühe elundi, nt neeru- või südamepuudulikkus. Haige kehatemperatuur võib olla nii üle 38°C kui ka alla 36°C (hüpotermia). Sepsis on väga tõsine seisund, millele võib järgneda šokk ja surm.

 

Kuidas diagnoositakse?

Pneumokoki-nakkust diagnoositakse laboratoorsete uuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Oluline on hoolikalt täita hügieeninõudeid: pesta käsi, vältida haigetega ühiste olmeesemete (sh lusikad, tassid) kasutamist, tihti tuleb pesta ka ühises kasutuses olevaid mänguasju. Haige laps tuleks lastekollektiivist koju jätta ja lubada ta tagasi alles täiesti tervena.

 

Pneumokoki-nakkust saab ennetada vaktsineerimisega, mis annab kaitse sellest põhjustatud meningiidi ja sepsise ning osaliselt ka keskkõrva- ja kopsupõletiku eest. Pneumokokivastast vaktsineerimist soovitatakse alla kahe aasta vanustele lastele ning inimestele, kes põevad astmat, südamehaigust, neeruhaigust või diabeeti. Samuti tuleks vaktsineerida, kui plaanis on organi siirdamine, keskkõrvaimplantaadi paigaldamine või põrna eemaldamine.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Punetised

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on punetised?

Punetised on lööbeline nakkushaigus, mida põevad peamiselt lapsed.

 

Kuidas levib?

Nakatumine toimub inimeselt inimesele piisknakkuse (näiteks köhimine ja aevastamine) kaudu. Haige inimene on nakkusohtlik 4-7 päeva enne ja kuni kaks nädalat pärast lööbe teket, kusjuures kõige ohtlikumad on esimesed viis päeva peale lööbe avaldumist. Kaasasündinud punetiste sündroomiga (ema on nakatunud esimese 11 rasedusnädala jooksul) vastsündinud võivad levitada viirust pärast sündi.

 

Punetiste peiteperiood on 12-17 päeva, võib kesta kuni 21 päevani.

 

Haigusnähud

Haigusele on iseloomulik peenpunane (laigulis-sõlmeline) lööve nahal, palavik, suurenenud kaela- ja kuklalümfisõlmed ja kataraalsed nähud hingamisteedes (nt nohu), konjuktiviit ehk silma sidekesta põletik, peavalu ja harva liigesevalu. Nahalööve võib puududa 25-50% haigetel.

 

Haigus kulgeb täiskasvanutel raskemini kui lastel, naistel võivad tüsistustena tekkida artriit ehk liigesepõletik ja/või entsefaliit ehk ajupõletik.

 

Kaasasündinud punetisi iseloomustavad loote nakatumisest põhjustatud sünnieelsed kahjustused. Kui rase naine nakatub punetistesse, võib rasedus lõppeda abordi või loote surmaga. Kaasasündinud punetiste sündroomiga kaasnevad sageli südame ja silmade väärarengud. Need võivad põhjustada ka mikrotsefaaliat (ajukahjustus ja pisike pea), vaimset alaarengut, kurtust, trombotsütopeeniat (vereliistakute vähesus), maksa ja põrna suurenemist, kopsupõletikku, südamelihase põletikku, südamelihase kärbumist ning luude kahjustusi. Kaasasündinud punetistest põhjustatud kahjustused ei pruugi ilmneda imikueas, vaid avalduvad hiljem (nt silma võrkkesta irdumine, glaukoom ehk roheline kae, insuliinsõltuv suhkrutõbi, kuulmise nõrgenemine).

 

Kuidas diagnoositakse?

Punetisi diagnoositakse laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Punetised on vaktsiin-välditav nakkushaigus. Vaktsineerimise põhieesmärk on kaasasündinud punetiste ennetamine. Eestis kasutatav vaktsiin annab kaitse ka mumpsi ja leetrite suhtes.

 

Peale punetiste põdemist või nende vastu vaktsineerimist tekib pikaajaline immuunsus.

 

Eestis kasutatav vaktsiin punetiste ennetamiseks.

Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on poliomüeliit?

Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi on viiruslik nakkushaigus, mis väljendub lihaste halvatusena. 

 

Kuidas levib?

Haiguse tekitaja on polioviirus, mis talub hästi ekstreemseid tingimusi, nt külmutamist. Viirus püsib nakatamisvõimelisena nii mao madala pH juures kui ka väljaspool organismi (nt vees kuni sada päeva, roojas kuni kuus kuud). Viirus hävib keetmisel, UV kiirguse ja desinfitseerivate vahendite toimel.

 

Nakatumine toimub inimeselt inimesele peamiselt saastunud toidu, vee ja esemete või hingamisteede kaudu. Viirus levib fekaal-oraalselt ehk ülemiste hingamisteede sekreedi ja roojaga.

Viiruse peiteperiood on 3 – 25, keskmiselt 7-11 päeva.

 

Riskirühma kuuluvad peamiselt alla 5-aastased lapsed, kuid haigestuda võivad ka täiskasvanud.

 

Haigusnähud

Haigus võib kulgeda erinevate raskusastmetega. Tavaliselt algab haigus järsu palaviku tõusuga (38-40°C) ning üldtoksikatsiooninähtudega (peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus, oksendamine). Sageli tekivad ka nohu, kõhuvalu, kõhulahtisus või –kinnisus ja vererõhu langus.

 

Tüüpilisteks nähtudeks on valud erinevates kehapiirkondades, eriti seljas, lülisambal ning pea või seljalihaste painutamisel. Sageli esinevad valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujunevad halvatused. Ligi veerand halvatusega haigetest jäävad invaliidideks, haigus võib lõppeda ka surmaga.

 

Osadel patsientidel tekivad ka meningiaalsed sümptomid, võivad esineda lihasspasmid, käte ja jalgade treemor ehk värinad. Halvatuse eelne periood kestab kaks kuni viis päeva, seejärel palavik langeb ja äkki tekivad lõdvad halvatused. Vahel kaasneb halvatustega uus palavikulaine. Enamasti kahjustuvad jalgade ning harvem käte, kaela ja kehatüve lihased.

 

Haigestumisel võivad tekkida haigetel neelamis-, hingamis- ja kõnehäired, kopsu- või ajupõletik (entsefaliit).

 

Paranemisperioodis intoksikatsiooninähud taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad.

 

Kuidas diagnoositakse?

Poliomüeliiti diagnoosib arst spetsiifiliste haigustunnuste esinemisel (palavik, meningiidi- ja halvatussümptomid), lisaks tehakse laboratoorsed uuringud.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haiguse vältimiseks tuleb täita hügieenireegleid ja tõsta organismi vastupanuvõimet.

 

Poliomüeliidi vastu vaktsineeritakse lapsi vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale. Eestis kasutatav vaktsiin annab lisaks poliomüeliidile kaitse ka difteeria, teetanuse, läkaköha, Hib-nakkuse ja B-viirushepatiidi vastu.

 

Üldjuhul täiskasvanuid ei vaktsineerita, v.a juhul kui nad kuuluvad riskirühma, nt reisivad poliomüeliidi levikuga riikidesse, puutuvad viirusega kokku oma tööülesandeid täites või on nende lähedastel poliomüeliidi kahtlus.

 

Eestis kasutatavad vaktsiinid poliomüeliidi ennetamiseks:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Клещевой энцефалит

Вакцинация проводится платно.

 

Что представляет собой клещевой энцефалит?

Клещевой энцефалит – это вирусное инфекционное заболевание, передающееся клещами. Заболевание может протекать очень тяжело и поражать центральную нервную систему, вызывая осложнения (например, нарушение равновесия и координации, паралич конечностей и т. д.).

 

Как распространяется?

Человек заражается от укуса клеща, переносящего вирус. Поскольку клещи являются распространителями вируса, болезнь характеризуется географическим распространением и сезонной активностью с апреля по октябрь.

 

Симптомы заболевания

Клещевой энцефалит – это инфекционное заболевание центральной нервной системы, течение которого часто бывает двухфазным. На первом этапе у инфицированного человека через 1-2 недели могут появиться симптомы гриппа: повышение температуры с головной болью и мышечными болями. Эти недуги обычно длятся до недели, а затем исчезают.

У трети инфицированных вирус может проникнуть в мозг и вызвать менингит (воспаление мозговых оболочек) или менингоэнцефалит (воспаление мозга и мозговых оболочек). Заболевание усугубляется высокой температурой, сильной головной болью, ригидностью шеи, рвотой, сонливостью и общим недомоганием. Большинство пациентов выздоравливают, но могут сохраняться такие осложнения, как нарушение равновесия и координации, паралич конечностей, головная боль, нарушение концентрации и памяти и т. п. Заболевание также может закончиться летальным исходом.

 

Как диагностируется?

Клещевой энцефалит диагностируется на основании симптомов заболевания, предыдущих укусов клещей и лабораторных исследований.

 

Как избежать заболевания?

Чтобы предотвратить укусы клещей:

  • стоит надевать светлую одежду с длинными рукавами, чтобы при первой же возможности заметить клещей, и заправлять штанины в носки и/или резиновые сапоги;
  • использовать инсектициды;
  • После пребывания в зоне, подверженной клещам, внимательно осмотреть всё тело, у детей внимательно осмотреть за ушами, подмышками и в других частях тела.

И взрослые, и дети могут защитить себя от клещевого энцефалита с помощью вакцинации. Вакцинация состоит из трех инъекций: первые две вводятся с интервалом от 1 до 3 месяцев, а третья — через год. После двух инъекций иммунитет хороший, но держится всего один сезон, третья инъекция продлевает иммунитет. Поскольку Эстония является очагом клещевого энцефалита, то ревакцинацию следует проводить каждые 3-5 лет.

Прививают детей старше одного года.

Специального лечения клещевого энцефалита не существует, лечат только симптомы. У человека, переболевшего этим заболеванием, вырабатывается пожизненный иммунитет.

Информацию об используемых в Эстонии вакцинах можно найти на веб-странице Департамента лекарственных средств.

Rotaviirusenteriit

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on rotaviirusenteriit?

Rotaviirusenteriit on viiruslik soolenakkus.

 

Kuidas levib?

Haigust registreeritakse sagedamini talvel ja kevadel. Rotaviirusnakkus levib kergesti inimeselt inimesele haige väljaheitega saastunud käte, toidu või veega ja osalt piisknakkusena (näiteks köhides ja aevastades). Tegemist on kõige sagedasema laste soolenakkusega maailmas, kuid haigestuda võivad ka täiskasvanud. Enamik lastest põeb seda esimese 2-3 eluaasta jooksul ning kõige enam haigestutakse 6-24 kuu vanuses. Rotaviirusenteriit esineb nii üksikjuhtudena kui puhangutena kollektiivides.

 

Inimene võib väljaheite kaudu viirusega nakatada juba enne haigusnähtude ilmumist ja ohtlik periood kestab 10-21 päeva alates haiguse algusest. Viirusega saastunud esemed on nakkusohtlikud mitu päeva. Rotaviirused säilivad hästi saastunud pindadel, kätel, joogivees ja kuumtöötlemata toidus ning hävivad desinfitseerivate klooriühendite toimel.

 

Haigusnähud

Haigusnähud ilmnevad 1-3 päeva pärast nakatumist ja kestavad 4-6 päeva, harva kauem. Haigus algab palaviku, kõhuvalu, oksendamise ja järsku tekkiva vesise kõhulahtisusega. Väikelastel võib kiiresti kujuneda ohtlik vedelikuvaegus, mille tõttu vajab laps haiglaravi.

 

Täiskasvanutel võivad kujuneda samad haigusnähud, kuid sagedamini põevad nad viiruse läbi väheste nähtudega kerges vormis.

 

Kuidas diagnoositakse?

Rotaviirusenteriiti diagnoositakse laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Väikelastel saab haigust ennetada vaktsineerimisega. See aitab vähendada viiruse levikut ka lastega seotud kollektiivides (lasteaiad, lapsehoiud jne).

 

Kuna rotaviirusnakkus levib peamiselt elukondliku kontakti kaudu, siis tuleb väikelastega peredes ja lasteasutustes järgida hoolega hügieeninõudeid. Toidu valmistamisel ja söömisel peab kinni pidama puhtusenõuetest, kuumtöötlemist vajavaid toiduaineid tuleb piisavalt kuumutada ja kahtluse korral joogivett keeta.

 

Eestis kasutatakse rotaviirusenteriidi ennetamiseks kahte vaktsiini, vaktsiin 1 ja vaktsiin 2.

Teetanus ehk kangestuskramptõbi

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on teetanus?

Teetanus ehk kangestuskramptõbi on bakteriaalne nakkushaigus, mida iseloomustab lihaskrampide teke.

 

Kuidas levib?

Teetanust põhjustab pinnases, nt mullas, kõdus, sõnnikus ja tolmus asuv bakter. Teetanusoht võib kaasneda marrastuste, lõike- ja torkehaavade ning nahka läbivate pindude, aga ka putukate ja loomade hammustustega. Haiguse tekkepõhjuseks võivad olla ka teetanuse tekitajaga saastunud kroonilised haavandid. Arengumaades esineb ka kaasasündinud teetanust, st vastsündinu saab teetanuse emalt ning see päädib enamasti surmaga.

 

Teetanus ei levi inimeselt inimesele, seetõttu on haige teistele ohutu.

 

Haigusnähud

Teetanuse peiteperiood on 1 – 21 päeva, keskmiselt 7 päeva.

 

Haigusele on iseloomulik suurenenud lihastoonus ja spasmid ehk krambid. Tavaliselt algab teetanus mälumislihaste krambiga, millele järgnevad neelamisraskused ning kaela-, õla- ja seljalihaste jäikus. Hiljem on haaratud kõik tahtele alluvad lihased. Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel lõpeb surmaga.

 

Teetanust põhjustab juba väga väike kogus toksiini. Haiguse läbipõdemise järgselt immuunsust ei kujune, mis tähendab, et järgmisest haigestumisest hoidumiseks on vaja inimest uuesti vaktsineerida.

 

Kuidas diagnoositakse?

Diagnoos määratakse iseloomulike haigustunnuste esinemisel. Vajadusel tehakse laboratoorsed uuringud.

 

Kuidas saab hoiduda haigestumisest?

Teetanus on vaktsiin-välditav nakkushaigus. Vaktsineerimise järgne immuunsus kestab 5-10 aastat.

Laste immuniseerimiseks kasutatakse liitvaktsiini, mis annab lisaks teetanusele kaitse ka difteeria, läkaköha, poliomüeliidi (lastehalvatustõve), B-viirushepatiidi ja hemofiilusnakkuse (meningiit ehk mädane ajukelmepõletik) vastu. Noorukite vaktsineerimiseks kasutatakse difteeria-teetanuse-läkaköha liitvaktsiini.

 

Täiskasvanute korduv-vaktsineerimine on soovitatav iga 10 aasta järel ning selleks kasutatakse difteeria-teetanuse liitvaktsiini. Täiskasvanute vaktsineerimine perearsti juures või vaktsineerimiskabinettides on tasuta.

 

Pinnase või sõnniku/roojaga saastunud haavade, sh laskehaavade, külmumiste, muljumishaavade ja muude taoliste traumade korral tuleks pöörduda difteeria-teetanuse liitvaktsiini saamiseks arsti poole.

 

Eestis kasutatakse teetanuse ennetamiseks järgmiseid vaktsiine:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Tuberkuloos

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on tuberkuloos?

Tuberkuloos on väga laialt levinud ohtlik nakkushaigus, mis võib kulgeda nii ägedalt kui ka krooniliselt. Haigus tabab eeskätt kopse ja lümfisõlmi, kuid võib kahjustada ka luid, liigeseid, kuseteid, suguelundeid, soolestikku jm.

 

Kuidas levib?

Tuberkuloosi bakterid levivad põhiliselt õhu kaudu rögapiiskadega (nn lahtise kopsutuberkuloosiga köhiv haige) või õhk-tolmnakkusena. Viimase puhul satuvad haigusetekitajad esmalt ruumide pindadele, riietele või esemetele, kuivavad ning tõusevad õhu liikumisel taas lendu. Harva võib nakatuda seedetrakti või vigastatud naha ja limaskestade kaudu.

 

Tuberkuloosi haigustekitaja võib peituda organismis aastakümneid, enne kui järgneb haigestumine. Suurimas ohus on haigega lähedalt kokku puutuvad inimesed. Haigestumisel mängib rolli inimese organismi üldseisund – haigestumist soodustab vaegtoitumus, vaimne ülepinge, alkoholism, narkomaania, kroonilised haigused ja immuunpuudulikkus (sh HIV-nakkus).

 

Tuberkuloosi tekitavad bakterid võivad säilitada eluvõime kuivanud eritistes pimedas ruumis kuni aasta, kuid hävivad otsese päikesevalguse toimel ca 1,5 tunniga. Bakterid on küllaltki vastupidavad ka desinfitseerivate ainete suhtes, kuid intensiivne ultraviolettkiirgus hävitab need 2-3 minutiga.

 

Haigusnähud

Haiguse peiteperiood on 2-12 nädalat. Haiguse variatsioonidest esineb sagedamini kopsutuberkuloosi, harvemini erinevaid kopsuväliseid vorme, nt kesknärvisüsteemi tuberkuloosi.

Tuberkuloosi sümptomid sõltuvad sellest, milline elund on haigusest haaratud. Kopsutuberkuloosi kõige sagedasemaks sümptomiks on üle kolme nädala kestev köha, millega võib kaasneda rögaeritus või ka veriköha ning valu rindkeres. Teised sagedasemad haigustunnused on palavik, öine higistamine, külmavärinad, isu- ja kaalulangus ning väsimus. Vahel võib tuberkuloos kulgeda ka ilma sümptomiteta.

 

Tuberkuloos on enamasti ravitav haigus, kui see avastatakse õigeaegselt ja ravi on järjepidev. Haiguse vastu võideldakse antibiootikumidega ja ravi kestab 6-24 kuud. Kui ravi ei ole järjepidev, võib haigusttekitaval bakteril kujuneda kasutatavate ravimite suhtes resistentsus (neile mitte allumine). Multiresistentsed tuberkuloosivormid alluvad väga raskesti ravile ja nii kestab haigus väga kaua. Ravimresistentsuse omandanud haigustekitaja võib edasi kanduda ka teistele inimestele.

 

Kuidas diagnoositakse?

Tuberkuloosi diagnoositakse laboratoorsete, röntgen- või kompuuteruuringu ja haigustunnuste alusel.

 

Kuidas saab hoiduda haigestumisest?

Eestis saab vastsündinuid ja imikuid vaktsineerida tuberkuloosi vastu vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale. Vaktsiin annab immuunsuse 15 aastaks.

 

Vaktsiini roll täiskasvanute kopsutuberkuloosi vältimisel vajab veel täiendavaid uuringuid.

 

Eestis kasutatav vaktsiin tuberkuloosi ennetamiseks.

Ветряная оспа

Вакцинация проводится платно.

 

Что такое ветряная оспа?

Ветряная оспа, или ветрянка – широко распространённое вирусное инфекционное заболевание с сыпью, проявляющейся пузырьками на коже.

 

Как распространяется?

Ветряная оспа передается от человека к человеку воздушно-капельным путем, опасно также соприкосновение с выделениями из волдырей. Заражение происходит во время пребывания в одной комнате с больным человеком, но вирус также может распространяться на большие расстояния, например, в соседнюю комнату, коридор или на лестничную клетку. Если в семье есть один случай заболевания, вероятность заболевания других людей, не переболевших вирусом, выше. Наиболее восприимчивы дети в возрасте до 10 лет.

Пациент подвержен риску заражения за 1-2 дня до появления сыпи в виде пузырей, и до тех пор, пока не сойдут корочки по прошествии 5-6 дней. Пациенты с опоясывающим герпесом также могут быть источником инфекции, поскольку вирус ветряной оспы с ним идентичен. Заболевание чаще всего встречается зимой и весной.

Вирус живет и размножается только в организме человека, а вне его сохраняется в каплях слюны в течение 10-15 минут и быстро разрушается под действием прямых солнечных лучей.

После того, как человек переболел ветряной оспой, у него вырабатывается пожизненный иммунитет.

 

Симптомы заболевания

Инкубационный период ветряной оспы составляет от 7 до 21 дня (в среднем от 14 до 16 дней). Заболевание начинается с катаральных симптомов, продолжающихся 1-2 дня (например, легкий насморк, першение в горле) и повышенной температуры. Затем возникает узловатая сыпь с пузырями.

Элементы сыпи могут быть разными и возникать на теле одновременно. Дети обычно болеют ветряной оспой с меньшим количеством высыпаний, например, у младенцев может быть только несколько пятен. Взрослые люди болеют ветряной оспой гораздо тяжелее, а количество волдырей у них может превышать 500.

Сыпь обычно асимметрично распространяется по всему телу от волосистой части головы, шеи и лица. Волдыри также можно обнаружить на слизистых оболочках глаз, рта и половых органов.

Сыпь при ветряной оспе вызывает сильный зуд, вызывая дискомфорт и нарушение сна.

Осложнения заболевания могут включать воспаление кожи, пневмонию и, в более тяжелых формах, энцефалит.

 

Как диагностируется?

Ветряная оспа диагностируется на основании клинической картины или признаков заболевания.

 

Как избежать заболевания?

Ветряная оспа – инфекционное заболевание, которого можно избежать с помощью вакцины. Чтобы болезнь не распространялась, заболевшего человека следует изолировать от окружающих до тех пор? пока не отпадут корочки, по крайней мере, на девять дней после появления симптомов.

Если точная дата заболевания известна точно, семейный врач разрешит детям, которые контактировали с больным, вернуться в школу в течение первых 10 дней инкубационного периода и изолирует их до 11-21 дня.

От ветряной оспы имеется вакцина. Детям в возрасте до одного года и беременным женщинам вакцинация не проводится.

Информацию об используемых в Эстонии вакцинах можно найти на веб-странице Департамента лекарственных средств.

Vöötohatis

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on vöötohatis?

Vöötohatis tekib inimestel, kes on nakatunud tuulerõugete-vöötohatise viirusega, mis säilib organismis varjatud olekus ja taasaktiveerub tavaliselt vanemaealistel inimestel. Viirus tekitab närvivalu ja nahalöövet erinevates kehapiirkondades.

 

Kuidas levib?

Vöötohatise nakkusallikaks on haige inimene. Viirus levib kokkupuutel haigestunu vöötohatise villikeste või haavanditega.

 

Haigusnähud

Haige on nakkusohtlik ühe nädala jooksul pärast viiruse aktiveerumist ja ohatisehaavandite tekkimist.

Vöötohatise-tuulerõugete viirus kutsub esile tuulerõugete haigusnähud, milleks on närvivalu ja lööbe ilmumine keha erinevates piirkondades. Sagedamini tekib lööve rindkerele ja kolmiknärvi silmanärviharu piirkonnas. Viirus võib esile kutsuda nn Ramsay-Hunt’i sündroomi, mida iseloomustavad intensiivne kõhuvalu, püsiv või mööduv näonärvi halvatus, päevi või nädalaid püsiv peapööritus, püsiv või osaliselt taastuv kuulmisekaotus, villilise lööbe esinemine kõrva väliskuulmekäigus jm.

 

Viiruse aktiveerumise ja Ramsay-Hunt’i sündroomi tekke riskirühmaks on sekundaarse immuunpuudulikkusega (pahaloomuliste kasvajatega, immuunpärssivat keemia- või kiiritusravi saavad ja HIV-nakkusega) inimesed. Paljudel vanemaealistel võib viiruse olemasolule viitav ja vöötohatisega kaasnev närvivalu kesta kuid ja aastaid. Viirus võib levida ka ajuveresoontesse või avalduda ajuinfarktina. Esineda võivad peavalu, palavik, psüühilised hälbed jm.

 

Kuidas diagnoositakse?

Vöötohatist diagnoositakse laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Vöötohatist saab ennetada vaktsineerimisega. Vaktsineeritakse üle 50-60-aastaseid inimesi sõltumata sellest, kas neil on olnud vöötohatise ägenemist või mitte. Vaktsiini võib manustada krooniliste haigustega (nt südamehaiguste ja diabeediga) inimestele.

 

Ei vaktsineerita:

  • raku-immuunsuse puudulikkusega inimesi;
  • immuunpärssivat ravi saavaid haigeid;
  • inimesi, kellel tekkis pärast vaktsiini eelmise annuse manustamist ülitundlikkuse reaktsioon;
  • inimesi, kes on eelneva 48 tunni jooksul tarbinud herpesviiruse-nakkuse vastaseid ravimeid;
  • vaktsiini ei kasutata ägeda vöötohatise jmt ravimiseks.

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Наука и технология предоставили в наше распоряжение эффективное средство борьбы с инфекционными болезнями. Средство, которое сохраняет здоровье сегодня и на годы вперед. Вакцинация защищает здоровье и самого человека, и его близких, и многих других. Чем меньше носителей болезни, тем слабее она распространяется.